Teadlased on kindlaks teinud, et elanikkonna sissetulekute suurenemise esimene laine toob endaga kaasa liha ja puuviljade tarvitamise suurenemise – liha osakaalu suurenemist toidusedelis on täheldatud isegi nendes riikides, kus lihasöömine ei ole ajalooliselt tavapärane (parim näide on Jaapan). Teine heaolutõusu laine suurendab maiustuste, eelkõige šokolaadi söömist (praegu toimub lähenemine Euroopa ja Ameerika tasemele Jaapanis ja Singapuris ning on alanud ka Lõuna-Koreas ja Hiinas). Seega on tänapäeva inimese toidusedel üle koormatud talle harjumatute toiduainetega, talle omaseid toiduaineid tarvitatakse üksnes hooajaliselt.
Suurlinnade ja arenenud riikide elanike toidusedeli mitmekesisus on viimase 100–150 aastaga järsult suurenenud. Ent võõramaise päritoluga saaduste (troopiliste puuviljade, pähklite, mereandide, ent eelkõige keerulise koostise ja kõrge tööstusliku töötlemisastmega valmistoitude) osakaalu suurenemine toidusedelis sisaldab inimeste jaoks ka suurt riski, mis seisneb haigestumuse ja suremuse tõusus. See risk on seni olnud vähemärgatav, sest seda on kompenseerinud meditsiini ennetav areng, ent suurlinnade elanike haigestumiste analüüsi põhjal on seda siiski võimalik avastada. Kui veel 20. sajandi algul olid haiguste seas esikohal nakkushaigused ja muud ägeda kuluga haigestumised, siis sajandi lõpuks on esimesele kohale tõusnud kroonilised haigused (onkoloogilised haigused, diabeet, südame-veresoonkonnahaigused nagu hüpertoonia jms). Paljude krooniliste haiguste kulu muudavad praegu keerulisemaks ka neuroosid ja depressiivsed seisundid (N. V. Elštein). Järsult on suurenenud erinevate allergiate all kannatavate inimeste hulk. Allergilistesse haigustesse haigestumine on möödunud aastakümnega võrreldes kasvanud 30–40%, mõningates riikides ilmnevad klassikalised allergiasümptomid juba peaaegu pooltel inimestel. Maailma Terviseorganisatsiooni prognooside põhjal jõuavad need haigused 2010. aastaks arenenud riikides haigestumuse struktuuris esikohale.
Liigset kehakaalu või rasvumist on hakatud alles viimasel ajal kliiniliselt oluliste patoloogiate hulka arvama. Praegu, mil täidlaste inimeste suhtarvu kasvu täheldatakse paljudes riikides, muutub seos liigse kehakaalu ja raskete krooniliste haiguste vahel järjest selgemaks. Majanduslikult arenenud riikides on 30% täiskasvanud elanikkonnast, vanemates vanuserühmades aga isegi 50% normist tunduvalt suurema kehakaaluga, kusjuures täidlaste osakaalu kasvutendents säilib (J. A. Martinez, J. M. Kearney, A. Kafatos jt). Enamik tänapäeva haigeid on kroonilised haiged ja nende haigused kahjustavad ühtlasi mitmeid füsioloogilisi süsteeme. Sageli peegeldab nende haiguste kvalifitseerimine ühte kindlasse klassi, näiteks veresoonkonna patoloogiate või diabeedi hulka, üksnes kõige selgemini väljendatud sümptomite kompleksi, ehkki tegelikkuses puutume me kokku patoloogiliste ilmingute vastastikuse mõjuga, mis raskendab oluliselt diagnostilist protsessi. On olemas seisukoht, et selline haiguste iseloomu muutus viimase aastakümne jooksul on tingitud meditsiini edusammudest, mis pikendavad inimeste eluiga ja võimaldavad ägedate haigustega toime tulla. Siiski räägib tervishoiustatistika pigem paljude varem vanemate inimeste haigusteks peetud tõbede pidevast noorenemisest. Eriti murelikuks teeb diabeeti ja ateroskleroosi haigestumise järsk tõus. Šoti arstide andmetel on viimase kümne aastaga peaaegu kahekordistunud alla 22-aastaste noorte haigestumine autoimmuunhaigustesse (I. Hunter, S. A. Greene, T. M. MacDonald, A. D. Morris).
Seega tulevad varem suurlinnade elanikke rünnanud nakkusepideemiate asemele krooniliste haiguste epideemiad, mis ründavad seda sama elanikerühma. Milliste hüpoteesidega oleks neid muutusi võimalik seletada? Kõige tõenäolisem on selle teadlaste ja arstide rühma hüpotees, kes seovad krooniliste haiguste progresseerumist suurlinnade elanike üha mitmekesisema toitumisega, mis omakorda suurendab järsult riski kohtuda individuaalselt talumatute toiduainetega (V. M. Rozental, V. L. Vojeikov, A. V. Volkov, S. E. Kondakov, K. N. Novikov). Nimetatud hüpoteesi kohaselt on ülalmainitud krooniliste haiguste ja nende rohkearvuliste ilmingute (hüpertoonia, diabeet, südame isheemiatõbi, autoimmuunhaigused) tekkepõhjuseks aeglaselt arenev toiduallergia, mis tekib konkreetsele indiviidile sobimatu toiduaine või toiduainete tarvitamise tagajärjel. Erinevalt tavalisest toiduallergiast ei avaldu efekt siin koheses nahalööbes või muudes sümptomites, vaid teatud kroonilise haiguse ja selle ilmingute järkjärgulises väljakujunemises. See erinevus tavalisest allergiast ei võimalda kohe aru saada, missugune toiduaine meile ohtlik on, ning mida mitmekesisem on meie toidusedel, seda suurem on risk valida poeriiulilt ebasobiv toit.
Varjatud toidutalumatus
Viimaste aastate uuringud kinnitavad, et teatud osa toiduga seedetrakti jõudvatest potentsiaalselt immunogeensetest valkudest, nukleiinhapetest, polüsahhariididest ja heterobiopolümeeridest võib mõjutada monomeerideks lõhenemata meie organismi sisekeskkonda ja kutsuda esile vastureaktsiooni. Sellest räägib juba toiduallergia olemasolu fakt iseenesest. Ent enamikul juhtudest ei tekita toiduaine klassikalisi allergilisi reaktsioone. Siiski toob teatud toiduainete tarvitamine kaasa ebameeldivad aistingud või negatiivse reaktsiooni, mille komplekti on tavaks nimetada toidutalumatuseks, viimasel ajal aga ka aeglaseks toiduallergiaks, sest selle sümptomid ilmnevad alles pärast toiduaine pikemaajalist tarvitamist. Sellistel juhtudel avastatakse verest mitte ainult allergiale tüüpilisi IgE-tüüpi antikehi, vaid ka IgG-tüüpi antikehi, mis näitab, et antikehad on tunginud verre (H. S. Dixon). Kunagi ei saa välistada võimalust, et toidu lõhestumata makromolekulid tungivad immuunreaktsioonide tekitamiseks piisavas koguses verre kõige banaalsemal kombel, st kahjustatud limaskesta kaudu. Ent ilmselt eksisteerivad organismi sisekeskkonna suhtlemisel väliskeskkonnaga ka teised – füsioloogilisemad, ent vähem uuritud mehhanismid, mille hulka kuulub ka seedetrakt. Selliste mehhanismide olemasolule viitab samuti antikehade ja fermentide sattumine ema rinnapiimast imiku verre. On tõenäoline, et anomaalse toidutundlikkuse korral võib vastava toidu tarvitamine kutsuda esile erinevaid kroonilisi haigusi. Üheks anomaalse toidutundlikkuse sümptomiks peavad spetsialistid liigset kehakaalu. Nende arvates võib neutrofiilide immuunreaktsioonide regulaarne provotseerimine mõjutada negatiivselt neerude väljutusvõimet, põhjustada vee homöostaasi häireid ja ülearuse vee ladestumist organismi üha paksenevasse rasvkoesse.
Testid n-ö keelatud toidu avastamiseks ja keelatud toidust loobumise tulemused
Kuni 1990. aastate alguseni diagnoositi toidutalumatust üksnes silmanähtavate allergiliste sümptomite alusel, kõigile muudele talumatuse vormidele ei pööranud enamik arste usaldusväärsete testide puudumise tõttu peaaegu üldse tähelepanu. Ligikaudu kümme aastat tagasi ilmusid esmalt Lõuna-Aafrikas, seejärel aga Inglismaal teated selle kohta, et loodusraviarstid on võitluseks ülekaalulisuse vastu välja töötanud originaalse meetodi, mis võimaldab avastada indiviidi anomaalset tundlikkust ühe või teise toiduaine suhtes. Lõuna-Aafrika meetod sai nimetuse ALCAT-test, Briti oma aga NuTron-test. Paralleelselt nende nn rakutestidega (ALCAT-test ja NuTron-test) töötati Suurbritannias välja immunoloogiline test, mis nimetati YORK-testiks (IgG ELISA test) ja mis võimaldas avastada veres ringlevaid IgG-klassi antikehi (immunoglobuliine).
Just IgG ELISA test on maailma kliinilises praktikas kõige enam levinud tänu oma töökindlusele, usaldusväärsusele ja tulemuste taastatavusele ning just seda testi kasutatakse Role kliinikus individuaalse Role programmi koostamise teaduslik-tehnilise alusena. Toiduekstraktide testpaneelidena kasutatakse Role kliinikus USAs toodetud ja ELis sertifitseeritud testpaneele.
Selle testi läbiviimine annab Role spetsialistidele võimaluse uurida konkreetse inimese immuunreaktsiooni erinevatele toiduainetele. Antud testis registreeritakse immuunreaktsioon koguselise reaktsioonina. Immuunreaktsioon peegeldab reaktsiooniprotsessis osalevate spetsiifiliste antikehade kogust. See koguseline reaktsioon kajastab immuunsüsteemi reaktsiooni ühele või teisele toiduainele ning kujutab endast konkreetse inimorganismi tolerantsuskoefitsienti selle toiduaine suhtes. Testi tulemuste tõlgendamisel ainulaadse tarkvara abil tulevad sageli ilmsiks põhilised kaasasündinud iseärasused ja omandatud kahjustused, mis põhjustavad patsiendil toidutalumatust. Testiandmed on Role spetsialistidele lähteandmeteks individuaalse toitumisprogrammi koostamisel, mille eesmärgiks on immunorelaksatsioon ning organismi puhastus- ja taastusprotsesside aktiveerimine.
Hiljuti tehtud sõltumatu statistilise uuringu tulemused näitasid, et seitsmest tuhandest Role programmi kasutanud patsiendist on suur osa (84%) saavutanud positiivseid tulemusi.